Lisa 3

Lisa 3

Kesk-Eesti regionaalse innovatsioonisüsteemi käsitlus

Arengustrateegia koostamise protsess, juhtimisstruktuur ja seire

SA Järvamaa (MARO) regionaalne innovatsioonisüsteem

Arengustrateegia seiret jäävad edaspidi tegema juhtgrupp ja valdkondlikud koostöö nõukojad. Tegevust korraldab SA Järvamaa kui keskne maakondlik koostööorganisatsioon.

Arengustrateegia seire ja vajadusel täiendamine toimub kord aastas. Tulemused ja uuendamise ettepanekud võetakse kokku igal kevadel, et omavalitsused jõuaksid sügisel maakondlikust arengustrateegiast lähtuvalt planeerida oma eelarveid ja arengukava muudatusi.

Selleks on plaanis hakata korraldama igal kevadel maakonna päeva, kus olulisemaid teemasid koos käsitletakse. Samal ajal korraldatakse ka maakonna omavalitsuste ühisvolikogu, et muudatused arengustrateegiasse kanda ja volinike kaasatus tagada.
vt ka täpsemalt lisa 1: Järvamaa arengustrateegia määratlus ja valdkonnad

Innovatsioon kui uuenduslik ja kasutajakeskne viis tegevusi paremini teha peaks saama normaalseks praktikaks ka avalike teenuste ja kogukondlike probleemide lahendamise juures.

Sotsiaalne innovatsioon on keerukamate ühiskondlike ja kogukondlike probleemide lahendamine uuel viisil ja omavahelises koostöös.

Head näited teistest maakondadest ja Riigikantselei innovatsioonitiimist näitavad, et isegi suurte muutuste ellukutsumiseks piisab uue teadmuse ja koostöö loomisest. Peamisteks takistusteks on seejuures vanad käitumis­harjumused ja institutsionaalsed raamid, nt organisatsioonide, omavalitsuste ja maakondade vahel, ning koostöö koordineerimatus.

Regionaalne innovatsioonisüsteem

Regionaalsed innovatsioonisüsteemid koondavad endas kohalikud ja regionaaltasandi teadmusloome organisatsioonid ja isikud ning seovad nad ühtseks koordineeritud teadmussüsteemiks, kus luuakse kasulikke teadmisi ja uuendusi süsteemi osalistele ja innovatsiooniprogrammides osalejatele.
Eesti mõistes tähendab see mitme maakonna (regiooni) koondumist ühtseks teadmussüsteemiks, et innovatsioonipotentsiaali realiseerida. Eraldivõetuna on väiksemates maakondades teadmusloome üksusi nii vähe, et nende tegevus ja mõju jäävad marginaalseks. Eriti, mis puudutab teadmussiirde osa praktiliselt tasandil.