Arengustrateegia määratlus
Eesti kogemus on näidanud, et maakondlik arenguplaan võib kergesti muutuda deklaratiivseks üldsõnaliseks dokumendiks, mis võtab kokku selle osaliste (peamiselt omavalitsuste) juba plaanis olevad tööd ja eesmärgid, andes nendele rõhuasetuse (n-ö strateegilisuse) ja tuues esile peamised maakondlikud suundumused.
Tulemuseks võib olla, et plaan ei suuda ellu kutsuda tegelikke muutusi, teekaarti nendeni jõudmiseks ega olulisi poliitilisi kokkuleppeid osaliste vahel (vt ka strateegilist konteksti).
See tuleneb peamiselt järgmistest probleemidest:
Hõlmavuse (haarde) küsimus – käsitledes korraga kõiki valdkondi ja elukeskkonna probleeme, muutub kogu strateegia väga mahukaks ja laialivalguvaks, olles nii-öelda regionaalne versioon Eesti 2035+ strateegiast ja selle valdkondlikest arengukavadest. Isegi ühisosad paisuvad väga suureks, sest suures plaanis tegelevad kõik omavalitsused sarnaste probleemidega.
Omanikuküsimus – isegi kui arengustrateegia käsitleb uusi ja täiendavaid ülesandeid omavalitsuste arengukavadele, puudub maakonna tasandil piisav strateegiline ja sisuline juhtimisvõimekus (vt ka allpool koostöömudel ja strateegilise konteksti analüüsi).
Rahandusministeeriumi juhend arengustrateegiate uuendamiseks seab maakondadele ülesandeks kujundada KOVi avalikele teenustele maakonnaülene võrgustikupõhine vaade ja vajadusel disainida sellest lähtuvalt kogu teenus ühtseks maakonnaüleseks teenusvõrgustikuks. See on kahtlemata vältimatu samm regionaalses arengus, aga ainuüksi ühe teenuse analüüs ja arengusoovitused on oma mahult võrreldavad käesoleva arengustrateegia koostamise kogumahuga.
Lisaks soovitab juhend viia maakonna tasandi juhtimis- ja koordineerimissüsteem ühtse strateegilise juhtimise alla. See on jõukohane ja kindlasti vajalik samm kogu maakonna arengu kujundamisel.
