Valdkondade jaotuses lähtuti omaniku põhimõttest: liiga suur ja üldine valdkond ei leia „omanikku“ või töögruppi, kes selle edendamise eest vastutaks, liiga kitsas samuti mitte.
Kõige mõistlikum on kasutada üldlevinud jaotust peamiste eluvaldkondade kaupa – sarnaselt kohalike omavalitsuste tegevusvaldkondadele. Miinuseks on valdkonnaüleste ja valdkondade koostööd eeldavate teemade käsitluse nõrkus. Kuid selle riski saab viia miinimumini valdkondi keskselt koordineerides ja seda protsessi lihtsustades. Palju halvem oleks kaotada side konkreetsete inimeste ja vastutajatega.
Valdkonnad saab jagada kahel teljel neljaks. Teljed on
- toimiv või mittetoimiv koostöövorm
- omavalitsuse panus valdkonda
Sellest skeemist võib teha mitu järeldust. Näiteks, miks ühes või teises valdkonnas koostöö toimib ja kas KOVide panus erinevatesse valdkondadesse läheb kokku ka tegelike arenguvajadustega. Väga suur probleem on näiteks elamumajanduse olukord, aga selle küsimuse lahendamiseks ei tehta koostööd ega panustata sellesse ka eraldiseisvalt. Siis võib küsida, miks ei tehta koostööd mahukat panust nõudvates valdkondades, nagu sotsiaalvaldkond ja keskkond?